Montessori õhukarussellid
Veel mõned aastad tagasi ei olnud ma Montessori õhukarussellidest midagi kuulnud. Voodi kohale last uinutama mõeldud karussellidest küll, kuid need tekitasid minus juba enne Säde sündi kõhedust ja kui ämmalt päranduseks saadud voodikarussell pärast aastaid pööningul vedelemist õudusfilmi väärilisi häälitsusi tegi, otsustasime sellest kiiresti loobuda. Uut meie majja ei tulnudki.
Klassikalised voodikarussellid riputatakse voodi kohale ning need on mõeldud beebide rahustamiseks ja nende uinumisele kaasa aitamiseks. Üldiselt ripuvad voodikarussellide küljes mõned mänguasjad, mis muusika saatel keerlevad. Väsinud laps püüab jälgida mänguasjade liikumist, kuulata samal ajal muusikat ning lõpuks jääb magama. Mul ei ole enda lastega voodikarusselli kasutamise kogemust, seega ei oska ma tegelikult kaasa rääkida, kas see võiks oodatud tulemust anda. Kuid kui ma püüan ette kujutada, mida võiks tunda üks pisike beebi, kes alles kohaneb maailmaga ning kelle jaoks iga heli ja pilt on tugev stimulatsioon, olen ma pigem seda usku, et uinumine on sel puhul kaitsereaktsioon ülestimulatsioonile. Lisaks ei ole voodikarussellid reeglina disainitud selliselt, et lapsel neid kena vaadata oleks. Selle illustreerimiseks on väga ilmekad pildid näha siin.
Montessori õhukarussellid riputatakse lapse mängunurka, kus ta veedab aega siis kui on täis kõhu, hea tuju ja erksa meelega. Enamasti riputatakse õhukarussellid otse laest, kuid kui see võimalik ei ole, saab kasutada ka suuremat puidust mängukaart või seina külge kinnitatud lilleampli hoidjat. Vahemaa lapse ja õhukarusselli vahel on umbes 30 cm. Õhukarussellid, nagu nimigi viitab, ei liigu patarei, vaid õhu liikumise mõjul. See on piisavalt aeglane tempo, et beebi suudaks järge pidada ja seeläbi arendada liikuvate objektide jälgimist. Montessoris on põhimõte, et iga tegevus peaks korraga ainult ühte uut oskust aitama õppida või arendama, seega ei saada Montessori õhukarusselle muusika ning ka vanemad võiksid tagada pigem vaikse ja rahuliku keskkonna samal ajal kui beebi õhukarusselli jälgib. Läbi selle saab laps ka keskendumisvõimet arendada, mis võib alguses olla kõigest mõni minut, kuid ajaga see kasvab ning isiklikust kogemusest võin öelda, et beebid võivad meid üllatada ja väga pikalt keskenduda.
Klassikalised Montessori õhukarussellid on Munari, Oktaeedrid, Gobbi ning Tantsijad, lisaks kasutatakse ka Montessorist inspireeritud õhukarusselle, mida reeglina tutvustatakse lapsele pärast Tantsijaid. Roosi suurimaks lemmikuks oligi Montessorist inspireeritud Liblikate õhukarussell. Kui soovid ise mõne õhukarusselli valmistada, tasuks meeles pidada, et ühe õhukarusselli küljes võiks kuni viis või kuus eset rippuda ning õhu mõjul liikumine võiks imiteerida reaalset liikumist. Sobivad võiksid olla näiteks kalad, linnud, kuumaõhupallid jms, samas kui karu on mööda maad astuv kohmakas liikuja ning pole just parim valik. Kindlasti peaks õhukarussell olema kaalult kerge, sest vastasel juhul ei hakka see graatsiliselt liikuma.
Vahel võib juhtuda, et laps ei tunne õhukarusselli vastu huvi või kardab seda. Kui põhjus ei saa olla tühjas kõhus, väsimuses või kehvas enesetundes, võib see olla konkreetse õhukarusselli liiga vara või hoopiski hilja lapsele pakkumises. Sel puhul tasub katsetada teiste õhukarussellidega. On ka lapsi, kes soovivad õhukarussellist veidi kaugemal olla. Roosi näiteks soovis igat õhukarusselli esimesed korrad minu sülest uudistada ning andis märku kui oli valmis iseseisvalt uudistama hakkama ja ma sain ta Topponcinoga maha asetada. See on tõesti imeline kui pikalt ja kui süvenenult beebid õhukarusselle uudistada võivad!
